a. Rindkere vigastus. Tõstetud ülakehaga või küljel, vigastatud pool allapoole.
Kergendab hingamist. (Joonis 46)
b. Kõhuhaav. Selili, põlvest tõstetud jalgadega (rull põlvede alla).
Vähendab kõhulihaste pinget ja valulikkust. (Joonis 47)
c. Šokk. Selili, tõstetud jalgadega.
Paraneb elutähtsate organite verevarustus. (Joonis 48)
d. Lülisamba vigastus. Selili, kõval siledal alusel (võimalusel fikseerituna).
Tagab vigastuskoha võimalikult liikumatu ja stabiilsena. (Joonis 49)
e. Teadvusetus. Stabiilne küliliasend.
Tagab vabad hingamisteed ja väldib võimalikku oksemasside aspiratsiooni.
Teostatakse osade kaupa:
– pööramispoolne põlv üles; (Joonis 49, 50)
– põlvest kallutatakse keha vastaspoolele ja viiakse pööramispoolne käsi keha alla;
– pööramisele vastaspoolne käelaba seataks käeseljaga kannatanu pööramispoolse põse alla;
– haarates kannatanu pööramisele vastaspoole puusast ja õlast keeratakse kannatanu küljele;
– korrastatakse kannatanu jalgade, käte ja pea asend.
f. Vaagna vigastus. Nn. „konna asend“. Selili, põlvest kõverdatud ja laialiviidud jalad. Sageli
kaasneb kõhupiirkonna vigastusele vaagna vigastus. Minimaalne pinge kõhulihastele ja
vaagnaluudele. (Joonis 51)
Relvahobi 