Martin Helme: Kaitserelv igasse kodusse

Leidsin netis kolades Portaalist Terve Mõistuse Sündikaat Mart Helme artikli. Nõustun täielikult ja toon selle kirjatüki siinkohal ka ära.

Loodan et härra Helme ei pahanda, originaal asub siin.

Eesti oleks parem, turvalisem ja vabam ühiskond, kui iga kodaniku kodus oleks legaalne käsitulirelv.

Esiteks: relv kaitseb korralikke kodanikke pättide eest. Teiseks: relvastatud rahvas suurendab tunduvalt riigi kaitsekapatsiteeti. Kolmandaks: relvastatud rahvas ei lase ennast korrumpeerunud või võimust hullunud poliitikutel orjastada. Just selles tähtsuse järjekorras.

Peale mõningast toibumist võivad nüüd vasakpoolsed ja liberaalid väite, et relvi on juba praegu võimalik poest osta ja teiseks, kui nüüd kõik mingil põhjusel hakkaks end relvastama, siis läheks lahti üleüldiseks kõmmutamiseks ja elu ilma kuulivestita muutuks võimatuks. Riigikeskset ideoloogiat kandvad isikud, kes vaistlikult vastustavad kodanikukeskset riiki, väidavad, et ainult proffidel, st. politseil ja sõjaväel võib olla relv.

USA-s on 40 protsendil majapidamistest kodus vähemalt üks käsitulirelv. Kuigi relvavastased aktivistid toovad Ameerikat näitena sellest, kui paha on rahva massiline relvastatus näitab statistika, et suur hulk relvi kodanike hulgas vähendab kuritegevust. Vasakpoolne ja relvavastane peavoolumeedia sellest ei räägi, aga viimase 40 aasta jooksul on USA-s relvade hulk rahva hulgas kahekordistunud, samas kui kuritegevus tunduvalt vähenenud. On esitatud võrdlusi, et näiteks Suurbritannias või Rootsis on madal kuritegevus võrreldes Ameerikaga ning ometi on seal väga vähe relvi rahva hulgas. Mida ei mainita, on see, et näiteks Šveitsis, kus rahval on kolm korda rohkem relvi võrreldes Saksamaaga, on Saksast madalam kuritegevus. Madala kuritegevuse ja kõrge relvastatusega riikide nimekirjas on veel näiteks Soome, Uus-Meremaa ja Iisrael.

Lisaks väidetakse, et relv kodus ohustab inimeste enda turvalisust, peretüli käigus võidakse abikaasat tulistada või lapsed leiavad relva ja lasevad ennast või kedagi teist maha. Statistika seda taas ei kinnita: perevägivalla käigus tapetakse Ameerikas kodudes tühine hulk inimesi ning suure enamuse juhtude puhul on politsei käinud osapooli juba varem lahutamas. Rohkem kui pooltel kordadel on politsei tülitsevaid pooli lahutanud rohkem kui korra. Seega ei ole tegu olukordadega, kus keegi kaotab ilma igasuguse eelneva hoiatuseta enesevalitsuse ja haarab relva järele. Mis puutub relvaõnnetustesse, siis on statistika taas ühene – inimesed tapavad end palju rohkem muude koduste tegemiste käigus kui relva näppides. Näiteks upub igal aastal tunduvalt rohkem lapsi vannis kui relvaõnnetuste läbi, ometi ei kõla ettepanekud vanne keelata kuigi tõsiselt.

Samas hoiavad relvad massiliselt kuritegusid ära. Sealse justiitsministeeriumi statistika kohaselt registreeritakse aastas 700 000 kuritegu, kus kodanik oma isikliku relvaga ründe tõrjus. Rõhuval enamusel juhtudest katkestab aga kurjategija oma tegevuse, kui talle toru suunatakse ning sellist olukorda reeglina politseisse ei teatata. Hinnanguliselt kasutavad ameeriklased aastas keskmiselt kuni kaks miljonit korda relva enesekaitseks.

Relv on eriti vajalik, kui puudub usaldus politsei vastu. Relvastatud kodanikud ei sõltu oma elu, tervise ja vara kaitsel siis puudulikust riigivõimust. Nad ei pea käed rüpes abitult istuma, oodates, millal riik lõpuks hakkab tegelema nende turvalisusega. Nad saavad end ja oma lähedasi ise kaitsta. Veelgi enam, kui rahvas on hästi relvastatud on meil vähem vaja politseinike, kuna puudub vajadus iga nurga peale patrull panna – kodanikud saavad oma kaitsmisega ise hakkama ning kurjategijad peavad kartma mitte lihtsalt mundrimeest vaid iga teist tänaval kõndivat inimest.

Seega on relv korraliku kodaniku käes igati positiivne. Ometi ei ole inimesed kuigi usinalt kasutanud võimalust end relvastada ning selleks on vildakad seadused.
Inimesena, kellel on relv olnud alates 18. eluaastast tean ma liigagi hästi, kui mõttetu ta tegelikult on. Eesti seadused on tehtud sõna otseses mõttes kurjategijate kaitseks. Seadusepügal on sedavõrd paindumatu ja vaenulik enesekaitset rakendava kodaniku vastu, et mõistlik inimene lasebki end pigem peksta või röövida, kui asub ennast kaitsma. Kuid USA statistika kinnitab taas, et lasta end vastupanuta röövida ei ole turvalisem lahendus, kui enesekaitseks tukk põuest tõmmata – inimesed, kes loobusid vastuhakust said kaks korda sagedamini kehavigastusi võrreldes nendega, kes vastu hakkasid. Need, kes hakkasid aga vastu ilma relvata, said kõige rohkem kannatada.

Meie kohtupraktika on täis lugusid kodanikest, kes röövkallaletungi puhul end relvaga kaitsesid ning lõpuks hädakaitse piiride ületamise eest tingimisi vangistuse said. Ja siinkohal polegi põhjust süüdistada kohtuid. Seadus on selline, et enesekaitse ongi sisuliselt karistatav.

Selline seadus peab muutuma. Seni, kuni relva omamine on ebapraktiline, tegelikult isegi tülikas ja koormav, ei hakka inimesed end relvastama. Jah, riigikaitselistel põhjustel võib ju väiksem hulk inimesi endale relva koju viiagi, nagu paljud kaitseliitlased näiteks teinud on. Kuid kodu kaitseks, enda ja oma lähedaste elu ja tervise kaitseks nad seda naljalt kasutada ei saa. Seaduse kohaselt võib inimene kasutada relva ainult vahetult sel hetkel, kui tema elu on ohus ning siiski võib relva kasutada kui ära hoitav kahju on suurem tekitatavast (?! Kõigepealt peab keegi tapetud saama, siis võib kaaluda?!). kõigil muudel juhtudel tuleb aga säilitada külma närvi, lasta ohul kasvada vältimatuks ning siis, elu ja surma olukorras, külmalt hinnata, kas ära hoitav kahju on ikka suurem, kui võimalik tekitatav. No kuulge! Selliste tingimuste puhul ei taha keegi relva kaasaski kanda – kui sa seda kasutada nagunii ei saa, siis võidakse see üldse ära võtta ja sinu vastu pöörata. Ja kasutama teda üldiselt ei hakata, kui narkarist röövli või ülemeeliku teismelistekamba juba sihikule võtmine võib kaasa tuua tingimisi karistuse.

Enesekaitse seadus peab tagama korralike kodanike, mitte kriminaalide kaitse seaduse ees. See seadus peab põhinema paaril lihtsal põhimõttel. Esiteks, iga kodanik võib eeldada ohtu elule ja tervisele igasuguse sissetungi puhul oma ruumidesse või autosse. Sellise ohu tekkides on isikul õigus kasutada kaitsejõudu, kaasa arvatud surmavat jõudu, sissetungija vastu. Teine lihtne põhimõte peab ütlema, et avalikus ruumis, kus igaühel on õigus viibida (näiteks tänav) on kodanikul õigus kasutada jõudu, kaasa arvatud surmavat jõudu, rünnaku puhul talle või ära hoidmaks kuritegu. Enesekaitse seadus peab sätestama, et taolise jõu kasutamise puhul ei tohi inimese vastu esitada ei kriminaal- ega tsiviilsüüdistust, kui ei ole põhjust kahtluseks, et tegemist oli kuritegeliku jõu kasutamisega. Seega, kui politsei ei avasta asja uurimise puhul, et sa olidki plaaninud kedagi tappa, siis sulle süüdistust esitada ei tohi.

Taolise lihtsa tagatise andmine asetab riigi üheselt ja selgelt korraliku kodaniku poolele ja kurjategija vastu. Ning taolise olukorra püsides võib kindel olla, et inimesed hakkavad endale koju soetama kaitserelvi, neid ehk isegi endaga kaasas kandma.

Relvastatud rahvas on aga vaba rahvas. Kas Eesti valitsus oleks ikka andnud käsu oma rahva vastu Lihulas jõudu kasutada, kui ta oleks pidanud arvestama statistilise tõsiasjaga, et igal teisel kodanikul, kelle põhiseaduslikke õigusi jalge alla trampima mindi, on relv kaasas? Vaevalt küll, ilmselt oleks tunduvalt tõsisemalt kaalutud võimalust pöörduda samba maha võtmiseks kohtu poole, nii nagu ühes õigusriigis kohane.

Ja kas need, kes plaanivad Vene riigi käitumist langetaks kergekäelise otsuse Eesti ründamiseks, kui nad teaks, et siinne elanikkond on hambuni relvastatud? Küllap vaadataks Moskvaski asjale teise pilguga, kui see oleks reaalsus, mida plaanide tegemisel arvestada tuleb. Ja kas me peaks kartma siinset viiendat kolonni, kui meil oleks kodanikud relvastatud, kolonistid aga mitte?

Seega – Eesti oleks parem, turvalisem ja vabam ühiskond, kui meil oleks iga kodaniku kodus kaitserelv.

Relvaeksam

Kuna kursustel lipsas läbi ka pikk eksamiaeg ja mõned kaaskannatajad olid otsustanud eksamit teha kusagil väiksemates eesti kohtades, mõtlesin minagi et peaks proovima!

Helistasin Tartusse. Tartu rahvas oli väga sõbralik ja soovis, et ma Tallinna büroo inimestel paluks saata suunamise, ehk siis lihtsalt emaili, et mul on riigilõivud makstud ja et mu taustakontroll on tehtud. Kui küsisin, kuna eksamile saaks, vastati et ikka kõvasti lühema ajaga kui Tallinnas. Kuna isegi selline ebamäärane vastus andis lootust – läksin Tallinna lubadetalitusse ja palusin neil selle emaili ära saata. Pisut pobiseti küll ja uuriti, et mis siis saab, kui ma Tartus eksamit ära ei tee, vastasin neile kivinäoga, et teen küll, pole mõtteski läbi kukkuda. Mispeale ainult muiati ja lubati meil ära saata. Ja jällegi minu üllatuseks saadetigi meil järgmisel pöeval teele, kuna hr. Vanakamar Tartu lubadebüroost helistas ja uuris, kuna ma sooviksin eksamile tulla. Selline küsimus tuli pisut üllatusena ja uurisin et kuna oleks võimalik – järgmine nädal – kõlas vastus! No mida perset! Tallinnas oota kolm kuud, Tartus saad järgmine nädal eksamile! Elagu Tartu!

Loomuliikult panin nime kirja, eksamipäeval autosse ja Tartu poole.

Eksamile oli meid kogunenud 16 matsi. Ukse taga oodates selgus, et nii mõnedki olid juba mitmendal ringil. Kui kell kukkus, loeti ette eksamineeritavate nimekiri, kontrolliti riigilõivu tasumist ja läksimegi eksamiklassi. Inimlikku suhtumist näitab seegi, et üks vanahärra oli Viljandist eksamile tulnud, aga riigilõiv oli tasumata. Temaga aeti veidi juttu ja lubati siiski eksamile, kui ta enne laskmist oma rahad ära makstud saab. Normaalne! Ei mingit peedistamist!

Eksamiklassis jagati piletid välja, seletati eksamikorda ja läkski lahti! Kuigi küsimused olid lihtsad, tegin kaks hooletusviga. Meditsiinniga vedas – kaela kuulihaav. Olin seda just enne autos lugenud, nii et polnud probleemi. Andsin töö ära esimeste seas ja siis laskmist ootama. Kui klassist välja tulin, olin üllatunud – meie selja taga seisis veel kolm politseinikku, uurimas ja piilumas, ega keegi ei spikerda! nojah, aga võibolla oln ma liiga vanamoeline, ei tulnud selle pealegi et eksamil maha kirjutada. Kurat, tulirelv on midagi sellist, millesse tuleb minuarust suhtuda täie tõsidusega, miks ma peaks spikerdama!

Enne tiiru minemist hakati rahvast nimepidi kabineti kutsuma. Kuna kõik kutsutud peale väljumist kiirelt sääred tegid, oli selge, et need härrased eksamilt läbi ei saanud! 16’st 9 läksid koju! Peale seda anti võimalus tutvuda oma tulemustega ja siis läksime tiiru.
Tiirus sama stoori, seletati tingimusi ja siis läks lahti. Mina olin esimene, kes püstolit lasi.

Esimene küsimus oli – räägi kuidas sa relva kontrollid. Salv alt ära, kaitseriiv maha, kelk tagasi, kontrollin et pesa on tühi, kelk ette, kontrollask ohutus suunas, salv alla, kaitseriiv. See oli OK. Siis kästi sama asi reaalselt ära teha, tegin. Relv oli uuem kui see, millega ma TLKs lasnud olin, hulka “tihedam”, päästik oli ka kuidagi mõnusam. Edasi paluti teha Makarovile osaline lahtivõtmine. Ütlesin, et seda ma ei tee, mille peale tehti suured silmad ja küsiti et miks – te peate ju oma relva tundma. Ma ei soovi endale heiterelva, vai tulirelva! Makarovi peale ma oma raha küll raiskama ei hakka – vastasin. Seega – field strip jääb ära! Kuna eksami tingimustes (Relvasoetamisloa või relvaloa taotleja eksami läbiviimise kord) ei ole öeldud et ma pean hakkama eksamirelva algosadeks lammutama ei saanud nad mind ka kuidagi sundida. Paluti seletada relva tööpõhimõtet ja nimetada relva osad. Sellega sain hakkama, ainult et tõmmiku asemel ütlesin iglispäraselt extractor.
Laeti siis salve kolm padrunit ja tuld! Tuld ma ka andsin, kõik kolm musta! Endalgi hea meel, et ei olnud treeningu ajal padrunitele niisama raha kulutanud.

Tuju oli hea, Tallinna poole tagasi.

Ettevalmistus politsei relvaeksamiks

Kuna mina ei osanud arvatagi, et eksamijärjrkord politseis võib nii pikk olla, siis panin ennast enne kui pabereid ajama hakkasin juba Taktikalise Laskmise Keskuse koolitusele kirja. Tegelikult tuleks enne paberid viia, eksami aeg saada ja siis minna umbes kuu aega enne eksamit koolitusele. Muidu võib suure raha eest omandatud tarkus vahepeal tuulde lennata!

Koolitusi pakutakse nii Tondi lasketiiru kui ka TLK poolt. Kuna olin enne TLKs laskmas käinud, valisin nende variandi.

Alljärgnev siis TLK kodulehelt: (http://www.tacticalshooting.ee/relvaeksam/)

Relvaloa taotlejatele, kes soovivad ettevalmistust politsei relvaeksamiks, pakume vastavat erikursust mis sisaldab nii teoreetilise kui praktilise osa.

Kursuse seadusandlust puudutav osa (Relvaseadus, Karistusseadustik, praktiliste juhtumite ning kohtulahendite näited ja analüüs) on kestusega 7 tundi.

Relvaõpe (ohutustehnika, relvaliikide korrektne käsitlemine, praktiline lasketreening) toimub seminari vormis ning vältab 4 tundi millest ca 2 tundi toimub 2. põhikoolituspäeva teises pooles. Edasiselt jääb igale osalejale ca 2 tundi praktilist laskmisaega mida on võimalik kasutada instruktoriga eelkokkulepete alusel individuaaltreeninguteks ( ca 4 tk 30-minutilisi sessioone). Praktiliste tegevuste käigus tegeleb instruktor iga osalejaga individuaalselt lähtuvalt tema vajadustest ja tugevdamaks nõrku külgi.

Vajadusel pakume soodustingimustel personaalset lisakonsultatsiooni ning võimaluse soetada väga soodsatel tingimustel lisalaskemoona.

Koolitusele registreerimiseks palume saata oma nimi, telefoninumber, aadress ja koolituse eest maksja andmed e-posti aadressile koolitus (at) tacticalshooting.ee.

Meie eesmärgiks on pakkuda Eestis parimal tasemel ettevalmistust relvaeksamiks ning meie senised kursusel osalejad on seda eksamitel ka praktikas tõestanud. Meie tugevuseks on väga individuaalne lähenemine ning väikesed õppegrupid kus kontakt instruktori ja osalejate vahel on maksimaalselt vahetu. Praktilised treeningud toimuvad 1:1-le koolitatava ja instruktori vahel mis tagab parima võimaliku tulemuse ja oskuste-teadmiste efektiivseima kinnistumise.

Te ei pea muretsema. Me oleme kõik meie kursusel osalenud isikud “laskma pannud” 🙂

Relvaeksami ettevalmistuse paketi hind on 145 eur + km sisaldades kõik koolitusega kaasnevad kulusid, s.h. kirjalikud materjalid, instruktori ja lasketiiru rent 4 tundi, relva rent ning 50 püstolipadrunit.

 Liigiloa taotlejatele lisandub vastava relvaliigile vajalike padrunite eest soodsate tingimustega lisatasu.

Tondi tiirus on kursuse hind 153 EUR ja padruneid saab selle eest 25. Ei tea, ei ole kellegagi sealt kursustelt suhelnud, aga kui ühe korra seal laskmas käisin, oli seal ka härra, kes ei olnud läbi saanud relvaeksami laskmiskatsest. Instruktori tegevus tema suunamisel oli peaaegu olematu! Härra põrutas Makarovist ikka nii suure kaarega, et enamus laske ei läinud märklehe poolegi! Instruktor aga ainult kommenteeris, kuhu lask läks, ei mingeid nõuandeid, vigade analüüsi, möödalaskmise põhjuste otsimist! Ja nii see härra seal siis paugutas – karp karbi järel padruneid ostes. Najah – kuidagi imelik tundus seal see koolitamine!

Kursused olid TLK’s asjalikud! Kui ise vähegi tahta ja õppida, ei ole relvaseaduse selgeks saamine mingi probleem. Instruktoriks Tõnu Adrik, kelle kompetentsis relvade ja nende käsitsemisega kaasnevas ei ole mingit põhjust kahelda (infot tema tausta kohta saab TLK kodulehelt)

Kõigepealt käidi läbi relvaseadus – paragrahv paragrahvi haaval ja seletati jupp jupi haaval lahti. Kuna mina otsustasin, et kapaga keegi tarkust pähe ei kalla – otsisin eelmine päev netist üles relvaseaduse ja lugesin paar korda mõttega läbi. Ei vaadanud nagu vasikas uut väravat vaid teadsin millest jutt käib. Olid tekkinud küsimused, neile sain ka vastused. Sama ka Karistusseadustiku ja esmaabiga.

Täpselt nagu lubatud, toimuski reaalsete juhtumite ja kohtulahendite analüüs. Materjalid mis anti olid igati asjalikud ja koos instruktori seletustega moodustasid hea komplekti. Sain ka aru, miks relvaeksamil on nii pikad järjekorrad! Inimesed lihtsalt ei viitsi, ei saa või ei taha endale elementaarseid asju selgeks teha! Kursuse teisel päeval olin mina vist ainuke, kes vahepeal ka kodus õppinud oli ja kellel küsimused mida täpsustada. Teised vaatasid imestunud silmaega pealt ja suitsupausi ajal tunnistasid, et ei ole ei relvaseadust ega midagi lugenudki veel! Selge siis et härrased eksamil läbi kukuvad! Kui mina sooviks Eesti riigile raha maksta, siis ei teeks ma seda riigilõivu näol, vaid ületaksin näiteks pisut kiirust! Saab raha kähku makstud ja kõik on korras! Seda enam, et kui eksamil läbi kukud, lähed jälle järjekorra lõppu! WTF, kui juba minna sinna seda eksamit tegema, siis tuleb see ka ära teha!

Koolituse teise päeva teisel poolel läksime tiiru. Kõik said Makarovi püstolit näppida ja paar pauku lasta. Kuigi see vene miilitsa ja ka praeguse Eesti politsei teenistusrelv oli minu käe jaoks hirmus pisikene, sain oma kolm lasku siiski märklehte! Kaks neist isegi musta! (Seda siis 15 meetri pealt :))

Kuna ta mu pihku ära kadus, oli mul tegemist, et sõrm õigesti päästikule saada, nii et lasku ära ei tõmbaks. Pisikese sättimise järel leidsin siiski õige käte asendi ja sain lasud minema enam vähem sinna kuhu tahtsin.

Sealsamas koolitusel leppisime kokku ka edasised tiiru ajad. Neli poole tunnist sessiooni, 9 padrunit igas oli siis ette nähtud, et panna kõik laskma 25 meetri pealt märklehte.

Laskmistreeningul oli tõesti instruktor ainult minu päralt. Lasin kolm lasku – siis oli analüüs, miks läks lask sinna kuhu läks, mida teha ja nii edasi. Korrigeeriti minu relvahoidmist, seisakut, päästmist ja mida kõike veel! Tõesti tundsin et õppisin midagi! Ja eks tulemused olid silmagagi näha! Lasud hakkasid tasapisi minema sinna, kuhu mina tahtsin, mitte sinna, kuhu vanajumal nad saatis.

Teise laskmistreeningu tegin juba 25 meetri pealt, mis TLK’s toimub koridorist, kuna tiir ei ole nii pikk. Imelik – aga hea, sest siis ei ole sa vaikses eraldatud ruumis, vaid kohas kus inimesed liiguvad, igasugu hääled ja muu segav faktor on täitsa olemas. Nati närvi ajas see, et peale üheksat lasku, kui asi hakkas just minema ja tunnetus tekkima, oli asi läbi! Mulle see muidugi ei meeldinud ja ostsin moona juurde ning harjutsin seni kuin tundsin et tänaseks aitab. Tõnul on õigus – üle poole tunni ei maksa pigistada, ära väsib! Sealt edasi ei ole see enam õppimine vaid padrunite raiskamine!

Seadused õpitud, laskmised lastud – eksamiks valmis! Nüüd oli vaja miski nipiga see eksamiaeg lähemale nihutada!